Özet:

Alusharidusel ja algõpetusel on suur mõju lapse arengule ning hilisematele saavutustele koolis. Praeguse erinumbri artiklites käsitlevad autorid selliseid valdkondlikke probleeme, mis ootavad edasilükkamatut lahendust mitte ainult teadusartiklite lehekülgedel, vaid ka tuumakaid otsuseid riiklikul tasandil, õpikeskkonna korralduses ja nende rakendamist igapäevases õpetamises. Mitme artikli autorid rõhutavad tervikkontseptsioonide loomise vajadust ja tuginevad teoreetilise vundamendi ladumisel kultuurilis-ajaloolise teooria rajaja Lev Võgotski ideedele lähima arengu väljast või sotsiaalse keskkonna mõjust laste kognitiivsete funktsioonide arengule. Artiklites tutvustatakse põhivoolust erinevaid uurimiskogemusi Brasiiliast ja Hiinast, juhtides lugeja tähelepanu teistsugustele keskkonna organiseerimise viisidele. Eestis tehtud empiirilistest uurimustest võetakse vaatluse alla õpetajate õpetamiskogemused, hinnangud oma teadmistele ja õpetajate tegevused lapsekeskse kasvatuse kontekstis. Samuti vaadeldakse õpetaja kohustust hinnata nii 3–4aastaste laste üldpädevusi kui ka alg- ja põhikooliõpilaste tekstimõistmisoskust ning mõtiskletakse selle üle, kuidas teha seda parimal viisil. Tervikkontseptsiooni loomine alushariduse ja algõpetuse muutmisel tagaks ka praktikute aktiivse osalemise selles protsessis.

Anahtar Kelimeler: